või „Paks ja paljas“ enne kui uks tema järel kinni langeb. Romanist oli liigutavalt lahke, nagu püüaks ta meeldida või vähemalt olla mitte liiga põlatud. Muidugi, temas pidi rohkem peituma, kui kuulmete kaudu temast taipas. Pärast krabiomeletti näis ta ainult Alisoniga jutlevat ja aina noorsoost. Fleur kuulas teise kõrvaga.
„Noorsugu tunneb… elu peavool… ei leia, mida vajab. Minevik ja tulevik omandavad aupaistuse… Just! Käesolev elu väärtuseta… Ei… Ainuke lohutus – oleme ühel ilusal päeval ajast ja arust, nagu Congreve, Sterne, Defoe… siis on meil uus võimalus… Miks? Mis ajab nad siis peavoolust eemale? Oo! Vististi küllastus… Lehed… Ülesvõtted. Ei näe elu ennast, ainult teated temast… reproduktsioonid; kõik paistab rämpsuna; õudne, ainult äri… Noorsugu ütleb: „Maha sellega, meie tahame minevikku või tulevikku!“
Ta võttis mõned soolatud mandlid ja Fleur nägi tema silmi eksivat sinnapoole Amabel Nazingi. Seal oli jutlemine puht jalgpallitamine – keegi ei pidanud palli kauemaks kui ainult edasilöömiseks. See lendas peast pähe. Ja pärast iga rünnakut sirutab mõni käe, võtab sigareti ja puhub sinist suitsu katmata söögilauale. Fleur tundis head meelt 70
