ja ei teinud temast rohkem välja, kui et ainult vahtis päranisilmil. Istudes hallikasrohelisele sohvale ütles Alison:
„Noh, sa naljakas pisi trips, kas sa ikka veel mind ei tunne?“
Ting-a-lingi mustad, läikivad silmad näisid vastavat: „Tean, sa tuled korduvalt; enamasti korduvad asjad ikka. Pole midagi uut tulemas.“
Leedi Alison langes mõttesse: Uus põlv! Tahtis ta, et ka tema omad tütred sinna kuuluksid? Sellest tahaks ta mr. Minhoga kõnelda – enne sõda olid nad millalgi Beechgroves nii mõnusasti kõnelnud. Üheksa aasta eest – Sybil siis alles kuuene, Joan neljane! Aeg lendas, asjad muutusid! Uus põlv! Ja milles oli vahe? „Ma arvan, meil oli rohkem traditsiooni!“ lausus ta vaikselt endamisi.
Nõrk kahin tõstis ta silmad oma jalgade vaatlemisest. Ting-a-ling liputas koldematil saba, nagu avaldaks ta kiitust. Fleuri hääl ütles selja taga:
„Olen hirmsasti hiljaks jäänud, mu armas. Oli tõesti hea, et te mulle mr. Minho muretsesite. Loodetavasti peavad nad end viisakalt ülal. Tema istub minu ja sinu vahel, igatahes. Mina panen tema üles-otsa ja Michaeli alla, Pauline Upshire ja Amabel Na- 66
