edasi, jäid seina äärde seisma ja süütasid sigaretid. Fleur suitsetas oma väikest sigaretti tillukeses merivaigust pitsis väga gratsioosselt. Tal oli nägu, nagu ei sünnitaks ta, vaid pigemini imetleks ainult sinist suitsu. Pidi ka neile ringkonnile mõtlema, mis seisid selle hulga taga – ei võinud ju kunagi teada, kes kõik olid siin! Näiteks ringkond, kus liikus Alison Charwell – politilis-kirjanduslik, maitselt eelarvamusteta, kuid, nagu Michael ütles, „veendunud, et tema on ainuke ringkond ilmas, nagu arvab seda mõni tervisõpetlane oma süsteemist, või vaadake ainult, kuis nad vastastikku üksteise kohta mälestisi kirjutavad!“ Alati tundis Fleur, nagu võidaks seda hukka mõista, et naised avalikus paigas suitsetavad. Ettevaatlikult seltsides pildirüüstajatega ei unustanud ta ometi kunagi, et tema jalad olid vähemalt kahes ilmas korraga. Seal seistes ja pahemal ja paremal seisjaid vaadeldes märkas ta kedagi seina ääres, kelle nägu varjas programm. „Wilfrid,“ mõtles ta, „ja teeb nagu ei näeks ta mind!“ Haavatud nagu laps, kellelt näpatud hõberaha, ütles ta:
„Seal on Wilfrid! Too ta siia!“
Michael läks sinna ja puutus oma pruudisõitja käist; Deserti kulmukortsutav nägu tuli nähtavale. Fleur nägi teda õlgu kehitavat, 58
