Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/57

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vates ainuõigus oli midagi öelda; see andis talle erilise seisukoha: tema näis tulevat elust endast, mitte aga kirjandusest. Pealegi oli tema nii mõndagi teinud sõjas, oli lord Mullyoni poeg ja võis ehk oma „Vaskrahaga“ saavutada Merceri auhinna. Kui Wilfrid temast peaks lahkuma, langeks taevakummilt tema vaskpõranda kohal täht. Wilfridil polnud mingit õigust teda, Fleuri, hätta jätta. Wilfrid peab õppima loobuma ägedusest – ta ei pea mõtlema kehaliselt. Ei! Wilfridi ei võinud ta kuidagi lasta ära lipata, samuti ei tahtnud ta enam mingit nutuainet oma elus, ei kurnavat kirge, umbtänavat ega kibedat järelmaiku. Seda kõike oli ta juba tunnud; tume valu veelgi hoiatas teda.

Birdigal kummardus, Michael ütles: „Lähme välja suitsetama! Järgmine number on rämps!“ Oh jaa! Beethoven! Vaene vana Beethoven! Nii ajast ja arust – teda võis ju kenasti nautida!

Koridor ja selle taga seisev puhvet kubises uuendusliikumise pooldajaist. Noored mehed ja naised, kel elavate ja moonutatud joontega näod ja pead, vahetasid sõna „huvitav“. Tüsedamat tüüpi mehed, kes sarnanesid istuva eluviisiga matadoorile, takistasid igasugust liikumist. Fleur ja Michael läksid natuke maad

57