Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/53

tega. Ja kunagi ei võinud keegi selletaolistele kontsertidele minna, ilma et oleks lahkudes tarvitanud sõna „huvitav“. Ka oli võimatu magama uinuda selle uuendatud inglise muusika saatel. Fleur, see kõva magaja, polnud kunagi katsetki teinud. Michael oli seda teinud, aga tema kaebas pärast, et tal olnud tundmus, nagu suiguks ta Lüttichi vaksalis. Seekord olid nende platsid rõdul peakäigu kõrval esireas, milleks Fleuril oli omasugune monopoliõigus. Seal võisid Hugo ja ka teised näha, kuis ta inglise uuendusliikumises oma paigale asus. Siit oli ka hõlpus koridori pääseda, et sõna „huvitav“ vahetada põskhabemes asjatundjatega või et kuldkarbist – sugulase Imogen Cardigani pulmakingist – ruttu sigarett välja tõmmata ja paari tõmbe juures puhata. Tõtt öelda, Fleuril oli loomulik rütmitundmus, mis valmistas talle piina nende pikkade ja „huvitavate“ tükkide ettekandmisel, kus kujutati nagu helilooja langust ja tõusu tema kibuvitsa-asemelt. Salajas armastas ta viisi ja et võimatu oli seda avaldada, ilma et oleks kaotanud Solstise, Baffi, Birdigalli, Mac Lewise, Clorane ja teised inglise uued komponistid, siis nõudis see mõnikord äärmist jõupingutust tema loomuselt, mil oli ka oma spartaline külg. Isegi

53