„Isa, kallis!" kuulis Michael Fleuri ütlevat. Soames puutus ainult tema kätt ja nokutas pead, nagu tahaks ta last kiita, ja läks jällegi tagasi, kuid peeglis nägi Michael tema huuli värisevat.
Alumisele korrale tagasi jõudes tõusis tal suur himu laulda. See poleks kõlvanud ja ta astus hiina tuppa ning vahtis ainitisel pilgul päikesepaistelisele platsile. Issand! Oli nii hea elada! Öeldagu mis tahes, aga sellest ei käinud miski üle! Nad võivad elu üle nina kirtsutada ja kõrgilt tema peale alla vaadata; nad võivad ülistada tulevikku või minevikku, kuid — temale andke ainult olevik!
„Panen selle valge ahvi uuesti üles," mõtles ta. „Tulevikus ei pea ta enam mu tuju rikkuma."
Ta läks trepialusesse kongi ja võttis pildi sealt nelja paari eesriiete alt paberisse mässitult ja koipulbriga üle külvatult välja. Tumedas valguses hoidis ta teda oma silme ees. Need silmad! Kõik oli neis silmis!
„Sest pole midagi, va vennas!" ütles ta. „Lähed jällegi üles!" Ja ta viis pildi hiina tuppa. Soames oli seal.
„Ma panen ta jällegi üles, sir."
511
