Fleur paljastas üheteistkümnenda baroneti pea, mis kaetud tumedate udemetega.
„Nagu minu vanaema; kuid küllap läheb heledamaks. Silmad tulevad tal hallid. Oo! Ja ristivanemad! Muidugi Alison — kuid mehed?“
Michael viivitas pisut, enne kui vastas.
„Eile sain Wilfridilt kirja. Tahaksid sa teda? Tema on muidugi seal kaugel, kuid mina võiksin tema asemel kirikus käsna hoida.“
„On ta aru tagasi saanud?“
„Ta ütleb, et on.“
Fleuri silmade ilmet ei saanud ta lugeda, aga huuled näisid tal pisut mossi tõmbuvat.
„Jah,“ ütles ta, „ja ma arvan, ühest aitab, eks? Minu oma pole mulle kunagi midagi annud."
„Minu omist kinkis üks mulle piibli ja teine andis mulle hea peapesu. Nii siis — Wilfrid." Ja Michael kummardus naise üle.
Naise pilgus näis helkivat kergelt pilkav vabandus. Michael suudles tema juukseid ja läks ruttu ära.
Ukse juures seisis Soames, oodates oma korda.
„Ainult minutiks, sir,“ ütles ravitseja.
Soames astus voodi äärde ja vaatles oma tütart.
510
