Fleuri sulg lendas jällegi üle paberi, oma tavalisel, juba veidi raskeltloetaval kirjal. Ta pomises:
„Ma arvan, Wilfrid võiks seisukorra päästa – sind ei ole ju kohal; üks – kaks – kolm. Missugused naised?“
„Maalijaile – ilusad ja ümmarikud; ilma aruta.“
Fleur vastas pahaselt:
„Ümmarikke pole mul saada, neid pole enam olemas.“ Ja tema sulg lendas edasi:
„Armas Wilfrid! Kesknädalal – lõunaoode. Wilmer, Hubert Marsland, kaks naist. Aidake mul nendega korda saada.
„Michael, sinu lõug on nagu saapahari.“
„Kahju, mu armas; su õlad ei tarvitseks olla nii pehmed. Bart tegi siia tulles Wilfridile näpunäite.“
Fleur peatus kirjutades. „Oo!“
„Tuletas talle meelde, et armumine on luuletajaile suureks ajeks.“
„Mis puhul see?“
„Wilfrid kaebas, et temal ei taha praegu miski õnnestuda.“
„Lollus! Tema viimased asjad on ta parimad!“
51
