tides üksisilmi ukse poole, kui kaua, seda ei teadnud kumbki.
Äkki läks ukseavaus mustaks; kuju hallis seisis seal — Annette!
„Kõik on korras! Poeg!“
Viieteistkümnes peatükk.
Järgmisel hommikul sügavast unest ärgates oli Michaeli esimene mõte: „Fleur on tagasi!“ Siis tuli tal kõik meelde.
Oma sõnadele „Kõik korras?" sai ta uksel vastuseks ravitseja tugeva peanokutuse.
Kogu selles ärevas ootuses jätkus tal siiski küllalt moodsust ütlemiseks: „Küllalt sentimentaalsusest! Mine ja söö rahulikult hommikueinet!“
Soames oli söögitoas; tema oli oma lahtilöödud muna põlglikult sinnapaika jätnud. Michaeli sisse astudes tõstis ta silmad ja kummardus siis näoga tassile. Noormees mõistis teda väga hästi; nad olid ju käsikäes istunud! Ka pani ta seda tähele, et taldriku kõrval avatud leht kuulus rahailma.
„Midagi sellest koosolekust, sir? Suurepärane oleks ju teie kõnet lugeda.“
506
