Nad läksid kõrvuti üles. See korralik hall pea sügava kortsuga silma vahel ja need ainiti vahtivad silmad nagu varjatud valuga rahustasid Michaeli. Vaene vanamees! Ka temal oli raske. Nemad mõlemad olid abitud.
„Üks naps, sir? Mul on konjakit.“
„Jah,“ ütles Soames. „Midagi.“
Konjakiklaasid käes, kuulatasid nad, tõstsid käed järsku suu juurde ja jõid. Nad talitasid automaatlikult, nagu kaks nukku, mida tõmmatakse samast nöörist.
„Sigaretti, sir?“ ütles Michael.
Soames nokutas pead.
Süüdatud sigaretid suu ääres, kuulatasid nad jällegi, pistsid nad huulte vahele, tõmbasid tagasi, puhusid suitsu. Michael surus parema käe kõvasti põiki rinnale, Soames pahema. Nõnda kahekesi kõrvu seal mõjusid nad ornamentaalselt.
„Raske välja kannatada, sir. Mul on kahju!“
Soames nokutas pead. Tema hambad olid kokku litsutud. Äkki lõdvenes ta käsi.
„Kuulake!“ ütles ta. Hääled — mitmesugused — läbisegi!“
Michaeli käsi haaras millestki kinni, pigistas seda kõvasti; see oli külm, kõhn — Soamesi käsi. Nõnda istusid nad käsikäes, vah- 505
