hataja poole kummarduda. „Oletan, et minu tagasiastumine on siis vastu võetud; kui lubate, ühineksin ma mr. Forsyte'iga eemaldumises.“
Keegi ütles:
„Heameelega toetaksin usalduse ettepanekut.“
Michael puges mr. Sawdry põlvedest mööda ja läks ukse poole. Seal nägi ta, et peaaegu kõik käed kerkisid usalduse avaldamiseks; ja mõeldes: „Söödaks aktsionäridele!" lahkus ta majast. Taktitundmus takistas teda kahte tagasiastunut üles otsida. Nad olid oma au päästnud, aga kõik muu käis koerale.
Lääne poole tõtates mõtles ta õigluse karedate teede üle järele. Muidugi, aktsionäridel oli põhjus nuriseda ja keegi pidi kannatama, et nende õiglusetunnet rahuldada. Nad kargasid vana Forsyte'i kallale, kellele selles asjas oli kõige vähem ette heita; sest kui tema isa oleks suu pidanud, siis oleks ka temale ühes teistega usaldust avaldatud. Kõik väga loomulik ja ebaloogiline; — ning kell juba neli!
„Jäljendid“! Täna, raamatu ilmumise päeval, oli Michaeli tundmus Wilfridi vastu endine. Mis võimalik, pidi selle raamatu
