„Connoisseurs'ist“, Buckinghami paleest ja Whitehallist mööda; mööda kõigist neist platsidest, millel veel vaevalt oli midagi tegemist loodusega, sõitis Soames algeliste tundmuste voogudes — hall, hingeldades. Mööda parlamendi kellast — kaheksa! Viis tundi! Juba viis tundi!
„Kui see ometi varsti möödas oleks!“ pomises ta kuuldavalt. „Lase see varsti möödas olla, jumal!“
Neljateistkümnes peatükk.
Kui tema äiapapa juhataja poole kummardus ja ära läks, pidi Michael end kõigest jõust taltsutama, et mitte hüüda: „Braavo!“ Kes oleks võinud uskuda, et see vanamees võib veel nõnda hoogu sattuda? Ta oli nad põhjani vihale ajanud. Järgnes läbisegi häälitsemise sumin, enne kui Michaeli naaber, mr. Sawdry, lõpuks suutis enda kuuldavaks teha.
„Kuna asjasse segatud direktor on tagasi astunud, on mul au ettepanekut teha järelejäänud juhatusele usaldust avaldada.“
Michael nägi, kuis tema isa tõusis — naeratades ja pisut affekteeritult, — et ju-
498
