„Polly!“ ütles Winifred: „ära ole viisakuseta!“
„Soames!“ ütles lind.
„Ma õpetasin talle seda. Eks ole ta kena?“
„Ei,“ ütles Soames. „Mina paneksin ta kinni; ta rikub eesriided.“
Hiljutine viha kerkis temas uuesti elule. Mis on elu, kui mitte papagoi loba? Mis teadsid inimesed õieti tõest? Nad ainult kordasid üksteist nagu kari aktsionäre või said oma kenad tundmused „Igapäevasest Valetajast“. Ühele, kes tegi mingisuguse otsuse, sörkis järele sada peata lammast!
„Sa jääd ometi lõunaks, kallis poiss?“ küsis Winifred.
Jah, ta tahtis lõunaks jääda! Oli tal ehk juhtumisi melon? Tal polnud mingit soovi South Squarele minna ja seal oma naise vastas istuda. Kümme ühe vastu, Fleur muidugi alla ei tuleks. Ja mis puutub nooresse Michaelisse – tema oli õhtupoolikul seal olnud ning kogu asja pealt vaadanud, tal pole vähematki tahet seda uuesti arutada.
Ta pesi parajasti lõunaks käsi, kui ümmardaja ütles ukse tagant:
„Teid kutsutakse telefoni juurde, sir.“
Michaeli hääl kostis läbi traadi erutatult ja kähisevalt:
496
