väga erutatud. Ehk jätate vähemalt oma õe varanduse valitsemise enda kätte?“
Soames vaatas vanamehele otsa ja südametunnistus lõi temas liikuma – nagu alati, kui teda milleski hinnati.
„Hea küll,“ ütles ta, „jätke see mulle; muidugi tulen ma kontorisse ka iseenda asjade pärast. Head päeva, Gradman. See on tore melon.“
Ta ei oodanud enam vastust. Vanamees! Ka tema ei võinud enam kaua vastu pidada, kuigi paistis alles tugevana! Noh, ka temale oli raske asemikku leida!
Poultryle jõudes otsustas Soames minna Green Streetile Winifredi vaatama, sest äkki tundis ta imelikku igatsust Park Lane'i läheduse, vanade kindlate aegade ja nooruse üksilduse järele Jamesi ja Emily tiibade all. Winifred oli veel ainuüksi nüüd järele jäänud mineviku esindajana; tema vastupidav loomus ei muutunud, kuigi ta aja moodidega kaasa läks.
Ta leidis Winifredi pisut noorevõitu riietatuna hiina teed joomas, mida ta ei kannatanud, kuid polnud midagi parata, sest kõik teised teed kuulusid „labaste“ hulka. Tal oli papagoi, sest see lind läks jällegi moodi. Ta tegi hirmsat kisa. Kas selle
494
