lasta kaasa kiskuda! Nõrk, kibe naeratus ilmus ta huulile. Mitte keegi, isegi Mont mitte, ei märka, kui ülekohtuselt temaga oli talitatud.
„Noh,“ ütles ta, „ma lähen.“
„Mina arvan, ma jään ootama, et tulemust kuulda.“
„Tulemust? Nimetavad meie asemele kaks uut narri ja teevad üksteise kohta sõnu. Aktsionärid! Elage hästi!“ Ta läks ukse poole.
Inglise pangast mööda minnes oli tal tundmus, nagu jätaks ta iseoma elu maha. Tema mõtteteravus, tema otsustusvõime, tema viis äriasju ajada – rüvetatud! See ei meeldinud enam inimestele. Noh, siis jätab ta selle! Tulevikus ei kunagi millessegi end enam segada! See hakkas tänapäevase seisukorraga nii hästi kokku. Peost suhu ja korralik ärimees aianurka! Mehi, kellele nael oli veel nael, mitte aga juhus või paberilipakas; mehi, kes teadsid, kogu maa hea käekäik peitub täpses, korralikus iseenda asjade ajamises – neid mehi ei vajatud enam. Üksteise järele saavad nad hundipassi, nagu tema täna – veiderdajate, revolutsionääride, rahutute, osavate või hoolimatute kasuks, nagu oli seda Elderson. See tundus õhus. Ja ei mingi-
