kendades kogu viha endale. See oli väga suuremeelne, Forsyte!“
Soames urises läbi võileiva:
„Mitte midagi selletaolist! Tulite ka teie välja?“
„Jah. Mina jäin oma tagasiastumise juurde. See punase näoga mees pani ette juhatusele usaldust avaldada, kui mina välja tulin – ja see läheb läbi, Forsyte – läheb läbi! Muu seas tähendati varanduslikule vastutusele!“
„Kas tõesti?“ küsis Soames kurjal naeratusel. „See kukk ei kakle! Ainukeseks võimaluseks oli neil juhatust vastutusele võtta välismaalise kinnituse pärast ultra vires; kinnitavad nemad aga juhatuse uuesti pärast seda, kus asja avalikul koosolekul arutatud, siis on nad valmis. Sellepärast, et ma kohe oma kahtlust ei avaldanud, ei saa nad meile midagi teha – see on kindel.“
„Lohutus, tõepoolest,“ ütles sir Lawrence ohates. „Teie kõne oli meisterteos, Forsyte.“
Kuigi Soames seda väga hästi teadis, ometi raputas ta pead. Peale vastikuse teadmisest oma nime nüüd trükituna näha hakkas ta ka tundma, et ta ekstravagantselt talitanud. Ikka oli eksitus ennast millegist
490
