hääl Soamesile alati meelde tuletas toorest, õliga üle kallatud salatit:
„Noh, mu härrad, meie oleme teie käsutuses.“
Nüüd tõusis see tüse punase näoga mees Michaeli kõrval üles ja avas oma mopsisuu.
„Lühidalt, härra juhataja, meie pole sugugi rahuldatud; aga enne kui mingi otsuse teeme, tahaksime kuulda, mis teil öelda.“
Just Soamesi juures kargas keegi üles ja lisas sellele:
„Tahaksime teada, missuguseid kindlustusi võiksite meile anda, et tulevikus enam midagi selletaolist ei korduks.“
Soames nägi juhatajat naeratavat – sel mehel polnud õiget selgroogu!
„Asja loomust arvesse võttes, sir,“ ütles juhataja, „ei mingisugust! Vaevalt võite ometi oletada, et meie silmapilgukski oleksime peadirektori oma kohale jätnud, kui oleksime teadnud, et tema ei vääri meie usaldust!“
Soames mõtles: „See ei kõlba – ta räägib iseendale vastu!“ Jah, ja see teine mopsinäoline paneb seda tähele!
„Selles see asi just ongi, sir,“ ütles ta: „Kaks teist teadsid ju ja ometi seisis see mees veel kuude kaupa oma paigal ja ar-
486
