oleksin mina valmis seda tegema tema asemel.“
Surnud aktsionäri „Ei!“ oli seekord nii kõlav, et sündis väike vaheaeg, nagu oodataks tema kõnelemist; ometi jäi ta endiselt liikumatuks. Michaeli naabrid olid mõlemad jalul. Üle tema pea tõuklesid nad vastastikku ja mr. Tolby istus jällegi.
„Mr. Sawdry,“ ütles juhataja.
„Kuulge, mu härrad,“ ütles mr. Sawdry, „ja daamid, siin tundub paras paik kompromissiks. Direktorid, kes peadirektorist seda teadsid, peaksid lahkuma; sellega võiksime rahulduda. See härra siin minu ees kordab endiselt „Ei!“ Laske tema avaldab oma arvamise.“
„Ei,“ ütles koolnud aktsionär, kuid pisut tasemalt.
„Kui inimene ei või oma arvamist avaldada,“ jätkas mr. Sawdry, kuna ta ise Michaelile peaaegu sülle istus, „siis ei peaks ta segama, arvan ma.“
Keegi aktsionär esimeses reas pöördus nüüd täiesti ümber, nii et ta nägu seisis koosolijate poole.
„Mina arvan,“ ütles ta, „et vaidluste jätkamine on ajaraisk; on olemas kaks või isegi kolm arvamist. Kogu selle maa äriajamine
480
