„Ajakirjandus on ehk ka nii lahke ja lahkub,“ kuulis ta kedagi ütlevat.
Üldise väljakutsuva liigutusega lõid neli ajakirjanikku oma taskuraamatud kinni, nagu nõuaksid nad kellegilt ebamääraselt oma õiguste kohta aru. Kui nende kahvatu vastupanu oli kadunud, pääsis aktsionäride keskel liikumine lahti, nagu oleks mõni koer partide sekka joosnud. Michael mõistis kohe põhjust. Nad olid seljaga üksteise poole. Keegi aktsionär ütles:
„Ehk võtaks mr. Tolby, kes selle ettepaneku tegi, juhatamise oma peale.“
Michaeli pahema käe naaber hakkas raskesti hingama.
„Hea küll!“ ütles ta. „Kes soovib kõnelda, viibaku minule.“
Kõik hakkasid nüüd oma naabritega rääkima, nagu tahaksid nad selgusele jõuda, mis võib endale lubada, kui sõna paluks. Mr. Tolby hingas nüüd nii raskesti, et Michael tundis otseteed tuult.
„Mu härrad,“ ütles ta äkki, „nõnda see ei lähe! Meil pole vaja liiga vormilikud olla, kuid teatud korda peame ometi pidama. Mina ise avan vaidluse. Juhatuse juuresolekul ei tahtnud kõike öelda, et teda mitte haavata. Kuid nagu see ja see härra ütles: pub-
