„Halvasti öeldud,“ mõtles ta; „seda teeme ju kõik, aga me ei taha, et meile seda meelde tuletataks.“
„Kuid kuus nädalat tagasi,“ kuulis ta Soamesi jätkavat, „näis üks juhuslik asi teie endist peadirektorit hoiatavat, et sir Lawrence ja mina ikka veel oma kahtlusest pole loobunud, sest ma sain temalt kirja, milles ta tegelikult tõeks tunnistas, et tema on saksa äri pealt salajast vahetasu võtnud, paludes mind juhatusele teatada, et tema on välismaale läinud ega ole mingit varandust maha jätnud. Nende andmete tõepärasuse kohta oleme katsunud selgusele jõuda. Niisuguses olukorras polnud meil muud abinõu, kui teid kokku kutsuda, et teile need tõsiasjad esitada.“
Hääl, mis polnud rääkides põrmugi muutunud, lõpetas kõnelemise, ja Michael nägi oma äiapapa langevat oma endisse eraldatud olekusse – isegi kurg ühel jalal, kes valmis oma nokka tarvitama mõne parasiidi vastu, ei avaldanud sügavama üksilduse muljet: „Liiga sarnane esimesele teatele Jüütlandi lahingust!“ mõtles Michael. „Ta loendas kõik kahjud ja ei puudutanud ainustki inimlikku joont.“
Tekkis vaheaeg, nagu see sünnib jahil mõne takistuse ees, kuni leitakse pääsetee.
472
