Michael nägi Soamesi kahvatuna ja rahulikuna rinnataskust tüki paberit võtvat ning püsti tõusvat.
Oli see tarvilik?
„Lühidalt jutustan teile tõsiasjad,“ ütles ta häälel, mis tuletas meelde kõva kunstlikku viina. „Üheteistkümnendal jaanuaril, mineval aastal, tuli minu juurde keegi meie ettevõtte ametnik – –“
Kuna see Michaelile tuttav, jagas ta sellele vähe tähelepanu, vaatles aga teadete mõju aktsionäride näol. Ta ei näinud midagi ja äkki taipas ta, miks nad kõik kandsid vuntse: suud ei tohtinud neid ära anda! Iseloom oli suus. Vuntsid tulid moodi siis, kui inimesed enam vana Wellingtoni viisil ei öelnud: „Minu iseloomuga pole teil pagana nehkugi tegemist!“ Varjamata suu oli muidugi uuesti moodi kippunud enne sõda, kuid nüüd kandis nii palju majoreid, aktsionäre ja töölisi vuntse, et puhtal suul polnud kuigi suurt esilepääsmise lootust! Ta kuulis Soamesi ütlevat: „Niisuguses olukorras jõudsime otsusele, et polnud muud teha kui oodata ja silmad lahti hoida.“ Michael nägi, et vuntsidest käis äkiline värin läbi, nagu puhuks tuul üle rohu.
