oli tungiv keskendus, täielik lugupidamine praegusest toimetusest ja ometi ka imelik põlgus selle vastu; tema oli nagu kellegi loodud tõelikkuse kuju, kes on taibanud, et niisuguses tõelikkuses on väga vähe tõelikku. „Tema jahutab ikka minu leent,“ mõtles Michael, „kuid, pagan võtku, ometi pean teda peaaegu imetlema.“
Juhataja tõusis püsti. „Tema on ometi väljavalitu,“ mõtles Michael; „ei, ta pole seda mitte – jah – ei – ma ei tea!“ Vaevalt suutis ta juhataja sõnu tähele panna, veeretas ta ju aina oma eelmist küsimust, kuigi sellel polnud siin vähematki tähendust. Juhataja jätkas vahetpidamata. Hajameelsena tabas Michaeli kõrv üksikud sõnad: „Euroopa seisukord – valeteele juhitud politika – prantslased – sootuks ootamata – seisukord selgus – peadirektor – õnnetud olukorrad, mis teile lühidalt seletatakse – selle suure ettevõtte tulevik – ei mingit põhjust kahtlemiseks“ –
„Õli lainetele,“ mõtles Michael, „tema on – ja ometi – –!“
„Nüüd palun ühte teie direktorit, mr. Forsyte, teile esimesest allikast lasta teatavaks saada, kuis see piinlik asi sündis.“
470
