Tema naabrid pahemal ja paremal olid samad tüsedad mehed, kelle vahel ta sisse lipsanud; neil mõlemail olid matsakad kõrvalestad ja kaelad isegi laiemad kui nende tugevad sirged kuklad. See mõjustas teda sügavasti. Siia või sinna oli teiste sekka tipitud mõni naine ja vaimulik. Polnud mingit kõnelust, millest ta järeldas, et ükski ei tunnud oma naabrit. Tundus, nagu võiks mõne koera juuresolu sellele kogule inimlikuma pitseri muljuda. Ta arutas parajasti värvide koosseisu – roheline šokolaadipruuniga, kullaga piiratud, – kui kõrgendiku taga uks avanes ja seitse meest mustas sealt välja astusid ning väikese kummardusega hanesulgede taga istet võtsid. Nemad tuletasid meelde inimesi, kes mõtlevad hobuse selga istuda või klaverit mängima hakata – niipalju kehitasid nad endid. See seal – juhatajast paremal – pidi küll vana Fontenoy olema oma aristokraatlikke jooni kandva näoga. Ja äkki oli Michaelil imelik nägemus: väike valge torukübaraga mehike peaajus ja juhib näojooni, kaheksa hobust ees. Siis tuli nägu just nagu pildilt, mis pärit tema kuningliku kõrguse 1850. valitsemisaastast – ümmarik ja roosa, kongus ninaga, väikese suuga ja väikese valge põskhabemega;
468
