Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/467

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vahel, hoides pahemas käes „Jäljendite“ kuulutust. Selle ulatas ta oma tähtsa naabri kõrval uksehoidja kätte ja valis endale ruttu paiga. Pärast nägi ta uksehoidjat uksest sisse piiluvat. „Ei, mu sõber,“ mõtles Michael, „kui sa suudaksid õiget aktsionäri valest eraldada, siis poleks su koht siin.“

Ta leidis oma eest aruande, hoidis selle silme ees ja vaatles tema varjult ümbrust. Talle tundus, nagu oleks see tuba kontsertsaali ja vaksali ooteruumi ristsugutuse vili. Siin oli kõrgendik lauaga, mille taga seitse tühja tooli ja seitse tindiklaasi ühes seitsme püstiseisva hanesulega. „Hanesuled!“ mõtles Michael; „vististi sümboliks – arvatavasti nad tarvitavad täitesulgi.“

Otse kõrgendiku taga oli uks, kõrgendiku ees aga laud, kus ümber istus neli meest, taskuraamatud mängukanniks käes. „Orkester,“ mõtles Michael. Ta juhtis oma tähelepanu aktsionäridele, keda oli kaheksa või kümme rida. Nende välimus ütles, mis nad on, aga miks? seda Michael ei teadnud. Nende näoilmete mitmekesisus oli lõpmata, kuid kõigil olid näod, nagu ootaksid nad midagi, millest nad teavad, et nad seda ei saa. Kuidas küll juhtisid nad oma elu või juhtis elu neid? Peaaegu kõik kandsid vuntse.

467