Viimne nõrk mürin sundis ta veel kord sohvalt tõusma ja naisele pilku heitma, kes lamas kõrgeil padjul, hoolega varjatud tule hämaruses. Noor – nii noor! Värvitu nagu vahalill! Peaajus enam ei mingisuguseid kavatsusi, ei mingit hirmu – ainult rahu! Kui ta ometi võiks nõnda jääda, kuni kõik möödas! Ta vaatas kõrvale. Seal, kaugemas toaotsas lamas ta naine tumedas peegli vastuhelgis; ja paremal pool samuti. Igal pool ümberringi näis ta lamavat oma ilusas toas – see tema südame elustav vaim.
Nüüd oli kõik päris vaikne. Läbi helesiniste eesriiete prao paistsid mõned tähed. Parlamendi kell lõi üks.
Ta oli pisut maganud, vähemalt väikese uinaku teinud ja und näinud. Väike krabin äratas ta. Üsna väike koer, saba longus, ise kollane, madal ja tähtsuseta, läks üle toa kaugemasse nurka. „Aa!“ mõtles Michael ja sulges jällegi silmad: „Sina!“
Kaheteistkümnes peatükk.
Järgmisel päeval „Aeroplani“ minnes, kus sir Lawrence – eriti ehituna – teda eesruumis ootas, mõtles Michael: „Vana hea
