„Usun, et teil on õigus. Võtame ta maha.“
„Ma hoian teda,“ ütles Soames ja võttis pildil alt raamist kinni.
„Hoidke kõvasti. Nõnda! Nüüd!“
„Te võite öelda, et ma tahan selle ajajärgu kohta asjatundja arvamist kuulda,“ tähendas Soames, kui pilt oli juba põrandale lastud.
„Selles võib vaevalt kahelda, sir – käesolev aeg!“
Soames vahtis päranisilmil. „Mis? Oh! Teie arvate – –? Ah! Hm! Ärge talle öelge, et pilt asub siinsamas majas.“
„Ei. Ma panen ta luku taha.“ Michael tõstis pildi üles. „Ehk avate ukse, sir?“
„Tee-ajaks tulen tagasi,“ ütles Soames. „Nõnda paistab, nagu oleksin pildi kaasa viinud. Pärast võite ta jälle üles riputada.“
„Jah! Vaene loom!“ ütles Michael ja viis ahvi vanglasse.
Üheteistkümnes peatükk.
Järgmise esmaspäeva õhtul istusid Michael ja Soames pärast seda, kui Fleur oli magama läinud, hiina toas ja kuulasid Londoni müra, mis tungis ühes kuumendava palavusega avatud akendest sisse.
456
