Michael tundis, et ka see polnud õnnestunud. Ta kuulis urisevaid sõnu:
„Siin ei raisata aega. Vabandage, mul on tegemist.“
Michael istus rusutult ja vaatas, kuidas vanamees pikal leheküljel sissekantud summe märkis. Ta oli nende vanade koerte sarnane, kes välisukse ees lamavad, võõrad sealt eemal hoiavad ja oma kirpe nakitsevad. Vähem kui viie minuti pärast astus Soames selles surmlikus vaikuses sisse.
„Olete juba siin,“ ütles ta.
„Jah, sir; arvasin kõige paremaks tulla teie poolt tähendatud ajal. Kui kena jahe tuba!“
„Olete seda lugenud?“ küsis Soames kavandile näidates.
Michael nokutas pead.
„Saite aru?“
„Teatud määral, arvan ma.“
„Selle viiekümne tuhande protsendid,“ ütles Soames, „on seni Fleuri omad, kuni tema vanem laps, kui see on poeg, saab kakskümmend üks aastat vanaks, mis ajal kogu kapital muutub täiesti selle omanduseks. On see esimene laps tütar, siis saab Fleur kogu eluaeg poole sissetulekut sellest kapitalist omale, teine pool maksetakse tütrele,
448
