tele ja autodele, pealkirjadele ja traatidele ning kogu kõige suuremale maailma segapudrule, mille korraldanud mingisugune nägematu loomusund peaaegu karvapealse täpsusega. Michael vahtis ja kahtles. Oli see võimalik, et asi võis korras seista, kui igaühel oli oma eesmärk, igaüks oli andunud ainult iseenda huvidele? Ka sipelgapesa polnud tegevam ega nähtavasti suuremas segaduses. Elavad traadid ristlesid ikka ja jälle uuesti – nagu näis, lahutamatuina üksteisesse põimunud; ja ometi näis elu ja temale tarvilik kord hõljuvat üle kõige! „Pole naljaasi,“ mõtles ta, „see moodis suurlinnaelu!“ Ja äkki näis see lõppevat, nagu oleks mõni Üli-Sibley-Swan ta halastamatult hävitanud, sest Michael vahtis kuhugi umbtänavasse. Mõlemal pool värskelt kollakaspruuniks värvitud majad, haruldaselt sarnased; tänava lõpul lampkatusega kollakaspruun maja, mis teistele veel sarnasem, ja tema juurde viiv hall neitsilik kiviprügitus, mida pole rüvetanud ei hobused ega bensiin; ei ühtki autot, kassi, vankrit, politseinikku, tänavakauplejat, kärbest ega mesilast. Ei mingit märki inimelust, ainult iga avatud ukse kõrval paremat ja pahemat kätt advokaatide nimed.
446
