tippisid lugeda; edasi, ikka edasi – ta tahtis sellele õpetusele hea võimaluse anda. Ainult kui poleks vaja muretseda! Edasi, ikka edasi – „paremini, ikka paremini!“ Ainult kui – –! Huulte liikumine peatus; tema hall pea langes ettepoole ebateadlikku. Ja sisse hiiliv tähtede valgus looris teda pisut ebatõelikkusega.
Kümnes peatükk.
Michael ei teadnud Cityst midagi ja vanade kaardijoonistajate vaimus, et „kus midagi ei tea, sinna aseta koledus“, astus ta läbi Poultry ümbruse kõige pühama paiga, s. t. Cuthcott, Kingson & Forsyte kontorite poole. Ta püsis mõtisklevas meeleolus, oli ta ju lõunaoodet võtnud ühes Sibley Swaniga kohvik C’rillonis. Ta oli kõiki külalisi tunnud – seitse veel moodsamat poissi kui vana Sib ise, – peale ühe venelase, kes oli sedavõrt moodis, et ta sõnagi ei osanud prantsuse keelt, mispärast võimatu oli temaga kõnelda. Michael oli neid vaadelnud, kuis nad kõik pihuks ja põrmuks arvustasid, misjuures venelane, kui mainiti mõnda elavat nime, silmad sulges nagu laps, kel kipub 444
