aidanud, võib olla just sellepärast, et tema kunagi nende abi ei vajanudki.
Äpardudes oma nõuandmisega ja leides, et mees muutub päev päevalt ikka ligipääsematumaks, andis Annette temale viimaks raamatu, mis käsitas Couéd. Soames luges raamatu ruttu läbi ja tahtis ta sinna paika jätta, kuid see haruldane teooria oli juba kuidagi temasse kinni hakanud. Pealegi, ka Fleur teotses sellega; see ei maksnud ju midagi ja temas võis ometi midagi olla. Ning oligi! Kuna ta õhtul endale kakskümmend viis korda oli kinnitanud, et temal hakkab aina paremini ja paremini minema, magas ta öösi nii hästi, et Annette kõrvaltoas vaevalt oma silmi sai sulgeda.
„Tead, mu sõber,“ ütles naine hommikueinel, „sa norisesid öösi nii valjusti, et ma ei kuulnud kuke laulugi.“
„Milleks sa seda peaksidki?“ ütles Soames.
„Noh, ükskõik, ainult kui sa aga hästi magasid. Oli see minu väike Coué, kes sulle nii kena une andis?“
Soames loobus vastamisest, kartes osalt Couéd, osalt oma naist julgustada; kuid temal oli imelik jõu tundmus, nagu ei paneks ta seda mikski, mis inimesed temast arvavad.
„Täna õhtul teen samuti,“ mõtles ta.
