„Nüüd on meil kahtlemata tõendus pettuses; meie teame, et Elderson viis erilise maksu eest operatsiooni läbi, mis tõi aktsionäridele puhast kahju. Kuidas võime seda nende eest varjata?“
„Kahju on sündinud, Forsyte, mis aitaks siin neile teadmine?“
Soames kortsutas kulmu.
„Meie asume ju usaldusmehe seisukorras. Mina poleks valmis varjamise riisikot oma peale võtma. Kui meie varjame, oleme kaassüüdlased. Asi võib iga silmapilk päevavalgele tulla.“
Oli see ettevaatus, mitte ausus, siis ei võinud tema sinna midagi parata.
„Heameelega päästaksin Eldersoni nime, sest me olime üheskoos – –“
„Seda ma tean juba,“ ütles Soames kuivalt.
„Aga miks peaks see üldse päevavalgele tulema, Forsyte? Elderson vaikiks temast, samuti ka noor Butterfield, kui temale seda ütlete. Need, kes vahetasu maksid, vaikiksid ammugi. Ja peale meie kolme ei tea sellest keegi midagi. Meie pole sellest ometi mingit tulu saanud.“
Soames vaikis. Väide oli tabav. Muidugi oleks täiesti ülekohus teda Eldersoni tegude pärast karistada.
434
