on meie endise pakkija naine, mehe küütisime raamatute näppamise pärast minema. Tema teenis sellega hulga raha, et ta end laskis alasti maalida, ja ometi jäi ta seejuures viisakaks. Selle rahaga sõidavad nad nüüd Austraaliasse. Jah, ning vaadake seda näppajat ennast: ta näppas selleks, et oma naisele pärast kopsupõletikku elu sisse saada, ja langes sinnamaale, et pidi tänaval palle müüma.“
„Ma ei mõista, millest te räägite,“ ütles Soames.
„Ainult visadusest, sir. Teie ütlesite ju, et teie ei tea, millega see kõik lõpeb. Noh, aga vaadake töötuid! On kusagil maa, kus nad samuti välja kannatavad nagu meil? Teadmine, et olen inglane, annab mulle ikka ja jälle kangust juurde. Teile mitte?“
Sügavas sisemuses panid need sõnad Soamesis midagi liikuma, aga ta ei mõelnudki seda väljendada, vaid jätkas valge ahvi silmitsemist. Püsimatu, ebainimlik ja ometi nii inimlik kuri nukrus selle looma silmis! „Silmavalged puuduvad!“ mõtles Soames; „see tuleb sellest, arvan ma.“ Ja George oli armastanud seda pilti oma sängi vastas rippumas näha! Nojah, George'il oli visadust – veel viimasel hingetõmbusel
