Soames laskis käe üle näo käia, nähtavasti selle ilme kustutamiseks. „Seda arutame pärast,“ ütles. „Koer oli mul seltsiks.“
Michael imetles teda sel silmapilgul. Nähtavasti neelas ta oma nukruse alla, et Fleuri mitte erutada.
„Fleur on pisut väsinud,“ ütles ta. „Me käisime jõel ja jõime teed ‚Ulualusel‘; majaprouat polnud kodus. Asume kohe lõunalauda, Fleur.“
Fleur võttis Ting-a-lingi käele, hoides oma nägu tema limpsimise eest.
„Kahju, et pidid ootama, taat,“ lausus ta kollaste karvade tagant; „ma ainult pesen end, riideid ei vaheta.“
Kui Fleur oli läinud, võttis Soames kirja.
„Kena kupatis,“ lausus ta. „Millega see küll lõpeb, seda ei tea.“
„Kas siis see veel lõpp ei ole, sir?“
Soames vahtis Michaelile päranisilmil otsa. Ah need noored küll! Tema seisis avaliku skandaali ees, mis võis mõni teab mis endaga kaasa tuua – võib olla varanduse ja hea nime kao, ja nemad võtavad seda nagu – –! Neil pole mingit vastutusetunnet, ei! Tema isa Jamesi närvlik pessimism ja anne kõike kõige halvemas valguses näha oli vallanud Soamesi sest hetkest saadik,
