„Armas mr. Forsyte! Ehk olete nii lahke ja ütlete teisipäeval juhatuse koosolekul – mina olen teel ennast oma võimalikkude väikeste pattude tagajärgedest vabastama. Sel ajal, mil see kiri teile kätte jõuab, olen mina juba ammu läinud. Alati olen arvamisel olnud, et õige kunst elus ja ka äris peitub teadmises, kunas ei tohi tagasi põrgata. On asjata minu vastu midagi ette võtta, sest minu isik on tabamatu, nagu te seda vististi seaduses nimetate, ja varandust ei jää mul mingisugust maha. Kui teil eesmärgiks oli mind nurka suruda, siis ei või ma teile teie taktikas õnne soovida. Olite teie aga, teisest küljest, selle noormehe minu juurde tuleku algatajaks, meelde tuletades ja hoiatades, et te seda asja ikkagi pole jätnud, siis tahaksin teid veel kord tänada, lisaks sellele, mis ma teile ütlesin juba mõni päev tagasi. Kõige suurema austusega, armas mr. Forsyte,
Michael ütles lõbusalt:
„Õnnelik lahendus! Nüüd tunnete end kindlamana, sir.“
426