„Minu naine ütleb, et seda on veidi palju, Forsyte. Mis teie arvate?“
„Mina?“ ütles Soames. „Mina tean ainult, et see mees on külm kui kurk. Mina astun siia sisse. Elage hästi!“
Sellest baronetist polnud kuidagi kasu, sest tema ei suutnud midagi tõsiselt võtta. Kaks naist! Eldersoni eas! Missugune elu! Oli tõepoolest niisuguseid, kes ühe asjaga ei rahuldunud – hädaohtlikult elades! See oli temale arusaamata. Võid selletaolist meest silmitseda ja silmitseda ja ometi mitte midagi näha. Ja ometi pidi neid arvestama! Ta läks trepikojast läbi ja astus ruumi, kus connoisseurslased sõid lõunaoodet. Ta võttis toidutähe ja tellis tosina austreid, aga kuna tal meelde tuli, et kuunimes polnud ühtegi r-e, nõudis nende asemele küpsetatud merikeelt.
Kaheksas peatükk.
„Ei, mu armas, loodus on valmis!“
„Mis sa sellega arvad, Michael?“
„Noh, vaata meie looduseromaane. Usin töö, tegevus koondatud Cornwalli kaljudele või Yorkshire rabasse – oled sa kunagi
