olen. See on haruldane. Muidu tuleb peadirektoril ikka üksi hoolitseda.“
Pilkas ta? Üldse tundus ta väga käbedana ja upsakana. Kergemeelsus äratas Soamesis alati kahtlust – selleks pidi ikka mõni eriline põhjus olema.
„Kui iga direktor nii ustav oleks kui olete teie, siis võiks rahulikult oma voodis puhata. Ma ei kõhkle öeldes, et enne teie tulekut juhatusse oli sellelt saadud abi minimaalne.“
Meelitus! Sel mehel peab midagi mõttes olema!
Elderson jätkas:
„Teile võin ma öelda, mida ma kellelegi teisele ei saanud öelda: meie äri ei tee mind kuigi õnnelikuks, mr. Forsyte. Inglismaal on paras aeg käes tundma õppida, milline on tõelikult tema seisukord.“
Iseenda mõtetele ootamata kinnitust kuuldes vaidles Soames vastu.
„Seni on mõtteta kisa tõsta, kui meid pole veel hoop tabanud,“ ütles ta. „Naela kurss on alles kõrge. Meie oleme visad.“
„Lommis, kardan ma. Kui midagi harukordset ette ei võeta, siis jäämegi sinna. Ja iga harukordsus, nagu teate, tähendab
414
