Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/391

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kui mees oli kodust lahkunud, seisis Victorine üsna paigal ja surus käed vastu rinda. Tema oli veel vähem maganud kui mees. Vaiksena nagu hiir oli ta peas mõtet veeretanud: „Jäi ta mind uskuma? Jäi ta?“ Ja kui mitte, mis siis? Ta võttis raha, mis oli lunastanud – või müünud? – nende õnne, ja luges selle jälle kord üle. Ja südames põles tal õiglusetuse tundmus. Oli tema tahtnud nõnda meeste ees seista? Kas tal sellega küllalt tegemist ei olnud? Need kuuskümmend naela oleks võinud ta juba kolm kuud tagasi sellelt raidkunstnikult saada, kes oli kui hull tema järele – vähemalt ütles ta seda! Kuid tema oli kindlaks jäänud, jah, seda oli ta. Tonyl poleks temale tõelikult midagi ette heita, kuigi ta teaks kõik. Seda kõike oli ta ju teinud ainult tema pärast, kes ta müütas oma palle tänaval igasuguse ilmaga! Ilma selleta istuksid nad ka tulevase talve veel siin ja aina otsiksid tööd – nagu lehed ennustasid, – sest tööpuudus pidi kasvama. Jällegi udus külma käes seista! Uh! Rinnas oli mõnikord ikka veel nii naljakas ja Toni hääl kähises alati. Ja see vilets väike tuba ning voodi nii kitsas, et ei saanud end muidu liigutada, kui pidi mehe äratama.

391