tades kõik. See raha – pilt – kadunud paberilipakas – ebatõelikkuse tundmus! Ja lugu, mis Vic temale jutustas! Olid need asjad võimalikud? Milleks oleks pidanud mr. Mont selle raha neile ette andma? Victorine oli tema pool käinud, see oli kindel; tuba, sekretär – võimatu oli kahelda miss Perreni isiku kirjeldamises. Aga miks siis see puuriv kahtlus? Raha – niisugune hulk raha? Mr. Montiga mitte – tema oli džentlmen! Oo! Missugune siga ta on, midagi selletaolist mõeldagi – Victorine'ist! Ta pööras selja naise poole ja katsus uinuda. Aga kui juba kord peas on niisugune mõte, siis – magada? Ei! Victorine'i nägu keset palle, viis, kuis ta temal, Bicketil, silmad kattis ja pea segi ajas, nii et polnud võimalik midagi mõelda ega küsida! Segasena tõusis Bicket, olles saagiks valule, kahtlusele, lootusetuikele ja Austraalia nägemusele.
„Tead,“ ütles ta oma kakao ja margariinileiva juures. „Pean mr. Monti juurde minema, see on kindel.“ Ja äkki lisas ta juurde: „Vic?“ ning vaatas talle otseteed näkku.
See vaatas talle vastu – samuti otseteed, jah, otseteed. Oo! Tema, Bicket oli täielik siga!…
390
