„Vaata! Kuuskümmend neli naela, Tony! Mul on kõik koos! Võime sõita!“
„Mis?“
„Mul tuli äkki mõte – läksin mr. Monti juurde, kes saatis meile need riided, ja tema andis meile hea õnne peale ette. Pärast võime tagasi maksa, millalgi. Eks ole see imeline?“
Bicket, kellel silmad nagu hirmunud kodujänesel, märkas naise naeratust, tema erutuspuna ja läbi kogu ta keha käis imelik tundmus, nagu tahaksid ka tema omad silmad teda ninapidi vedada. See polnud mitte Vici moodi! Ei! Äkki tundis ta naise käsi enda ümber ja tema niiskeid huuli oma huulil. Naine pigistas nii kõvasti, et ta ei saanud ennast liigutada. Ta pea hakkas ringi käima.
„Lõpuks ometi! Lõpuks ometi! Eks ole see tore? Suudle mind, Tony!“
Bicket suudles; tema uimastus oli tõelik, aga selle taga – kuigi silmapilguks lämmatatuna – missugune ebatõelikkuse tundmus!…
Oli see enne ööd või öösel, kui kahtlus ilmus esimest korda – tontlikult, kobades, ebamääraselt, kodukäijana – ja siis uuesti hämarikus, läbistades tema hinge ja kanges-
