sid edasi ja jätsid tema pildi ette üksinda. Üksi ei tundunud asi nii halb. Nägu paistis nukrana, mahajäetuna ning piinavana oma naeratusega. Ta näis vaatlejat jälgivat – tõepoolest! „Noh,“ mõtles Bicket, „lähen koju Vici juurde. Rõõmustan, et teda siia ei toonud omasarnast vaatama. Oleksin ma mõni rahaonu, ostaksin selle neetud asja ja põletaksin ta ära!“
Ja ennäe, eesruumis seisiski tema tuntud „rahaonu“, kõneldes kellegi välismaalasega.
„See on tõusev nimi, mr. Forsyte,“ kuulis Bicket välismaalast ütlevat. „Tema hinnad tõusevad.“
„See on kõik väga hea, Dumetrius, kuid tänapäev pole see igamehe maitse – liiga viimistletud, kõik kokku –!“
„Noh, mr. Forsyte, teilt võtan ma kümme protsenti vähem.“
„Laske kakskümmend alla ja ma ostan ta.“
Välismaalane tõstis õlad üle karvaste kõrvade – tõepoolest; ja missugune naeratus!
„Mister Forsyte! Viisteist, sir!“
„Hea küll, te lööte mu üle, kuid saatke ta mu tütrele South Squarele – numbri teate ju. Millal on lõpp?“
„Tunahomme, sir.“
