kahupealine noormees ja kolm kahvaturohelist neiut liikusid piltide keskel. Kunstnik juhtis tee kohe oma meisterteose juurde; ja mõned minutid seisti selle ees kohases kangestuses. Kiitmiseks liiga ruttu rääkima hakata poleks kuidagi kõlvanud; liiga hilja rääkima hakata oleks samuti taktita tundunud; liigne sõnarikkus oleks riivanud; külmalt lausuda: „Väga kena – tõesti väga kena!“ oleks ehk lootused nurja ajanud. Jõhkralt öelda: „Noh, vana sõber, tõtt öelda see ei meeldi mulle põrmugi!“ oleks vihastanud.
Lõpuks näpistas Michael Fleuri õrnalt ja see ütles:
„See on tõepoolest ilus, Aubrey; ja hirmus sarnane – vähemalt –“
„Niipalju kui mina seda võin öelda. Aga tõepoolest, vana sõber, teie olete ta nagu ühe hoobiga tabanud. Kardan igatahes, et Bicket seda arvab.“
„Pagan võtku teda!“ lausus kunstnik. „Mis arvate värvivarjundeist?“
„Suurepärased, eriti ihu; kas sina samuti ei arva, Fleur?“
„Jah, ainult selle varju all külje peal oleksin pisut sügavama teinud.“
„Arvate?“ lausus kunstnik. „Võib olla!“
