„Noh, siis lõpeta ka ise! Ära aja mind piinlema!“
Koer oli praegu aasta ja kolm kuud vana; Michael oli ta ostnud Bond Streetilt kaupluse aknalt Fleuri kahekümnendaks sünnipäevaks üksteistkümmend kuud tagasi.
Kaks abieluaastat polnud Fleuri kastanpruune juukseid pikemaks kasvatanud; aga nad olid tema elavaile huulile enam kindlust annud, pisut võluvust lisanud tema pähkelpruunidele, valgelaulistele ja tumedaripsmelistele silmadele, pisut enam kaalu ja hoogu annud tema talitusviisile ning pisut mõõtu tema rinnale ja puusadele; olid võtnud pisut tema pihast ja sääremarjadest, pisut värvi tema veidi vähem ümmarikelt palgeilt, ja pisut armsust häälelt, mis nüüd pisut meelitavam.
Ta tõusis teelaua ääres püsti ja sirutas sõnalausumata oma valge ümmariku käe. Tema loobus asjata sõnust teretusel ja jumalaga jättes. Neid öelda oli nii sagedasti juhus ja oma otstarbe saavutas ta paremini pilguga, käesurumisega ja pea langetamisega teisele küljele.
Oma surutud käega tegi ta ringilise liigutuse, öeldes:
„Lähemale! Koort, sir? Suhkrut, Wilfrid?
