„Mõistan – temp kolme kaardiga: äratada usk, mis omal puudub, et kaart võidab, ja nad võtavad ta – ostavad raamatu. Nojah, illusioonide purunemine ei järgne kohe – te jõuate ehk õigel ajal toast lahkuda. Nõnda siis edasi!“
Noormees Butterfield naeratas.
Michaeli uhkuse piinlik osa selles asjas võlgnes olemasolu vanale Forsyte'ile, kes alatasa kinnitas, et tema ei tea – ei või öelda – ja seal oli see noormees ning tema lugu Eldersonist, millega sammugi kaugemale ei saadud.
„Tere hommikust, sir. Võite ehk mulle viis minutit ohverdada?“
„Astuge sisse, Butterfield. Sekeldused ‚Duetiga‘?“
„Ei, sir. Nelikümmend juba paigal. Üks teine asi.“ Ja heites pilgu suletud uksele:
„Ma töötan oma nimekirja tähestiku järele läbi. Eile jõudsin E-ni.“ Tema hääl langes. „Mr. Elderson.“
„Pagan võtku!“ hüüdis Michael. „Sellest võite ju mööda minna.“
„Tõepoolest ei teinud ma seda aga mitte.“
„Mis! Läksite karukoopasse?“
„Jah, sir. Eile õhtul.“
