„Teate, sir,“ oli ta Michaelile öelnud, „minul on pisut aimu Couést. Äris ei saa seda kasutada, sest inimestel pole vähematki võimet usuks. Mis muud peakski lootma? Igapäev ostavad nad kõiksugu rämpsu kokku ja seavad end selle järele, mis varemalt läks. Ka kahekümne hulgas pole ühtegi, kes arvestaks tulevikku. Aga eraisikuile, eriti naistele, võite teatud mõtte sisse immutada, nagu teeb seda Coué – ikka ja jälle neile sisendada, et teatud autor on iga päevaga ikka enam ja enam moes; ja kümme ühe vastu, kui järgmisel korral sisse astud, siis on see neis juba ebateadlikult olemas, eriti kui ajate oma asja peale lõunaoodet või lõunat, kus ollakse pisut unine. Andke mulle ainult pisut aega, sir, ja mina panen teil kogu trüki paigale.“
„Noh,“ oli Michael vastanud, „kui teie suudate minu vanahärra tulevikku usaldust äratada, Butterfield, siis teenite küll rohkem kui oma kümme protsenti.“
„Seda suudan ma, sir, see on lihtsalt usu küsimus.“
„Aga teie ise ei usu ju, ega?“
„Ei, nii-öelda autorisse mitte, kuid mul on usk, et ma võin neile, ostjaile, selle usu sisendada; ja see ongi see oluline punkt.“
362
