Teine peatükk.
Michael istus ja parandas „Jäljendite“ trükipoognaid – Wilfridi antud luuletiste kogu.
„Kas võite Butterfieldi vastu võtta, sir?“
„Võin.“
Michaelis tekitas sõna Butterfield piinlikku uhkust. Noormees täitis oma peale võetud ülesannet kordkorralt ikka paremate tagajärgedega juba neli kuud. Peakaubareisija oli teda isegi „leiduseks“ nimetanud. „Vaskraha“ kõrval oli tema Michaeli kübaral kõige kenam ehtesulg. Kaupmehed ei ostnud, aga Butterfield müüs, vähemalt nõnda teatati; temal näis olevat eriline anne just seal usaldust võita, kus see polnud õigustatud. Danby & Winter usaldasid tema kätte isegi „Dueti“ pärgament-väljaande eramüügi, millega nad lootsid tasa teha harilikust väljaandest saadud kahjud. Praegu oli ta sellega ametis, et isikuid välja otsida, kellest võiks oletada, et nad oskavad selle väikese meisterteose väärtust hinnata. See eraviisiline ostjale lähenemine oli noormehe enda leidus.
