Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/360

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Minu nägu? Ei ole!“

Bicket vaatas lähemalt. „On ju. Ta on üleni sinu moodi. Ma lõikan selle välja. Tahaksin seda pilti näha.“

Süda hakkas Victorine'il nüüd kiiresti peksma ja puna tõusis tal palgesse.

„See pole viisakas,“ ütles ta.

„Seda ma ei tea, aga ta on hirmus sinu nägu. See on isegi sinu naeratus.“

Ta pani lehe kokku ja hakkas pilti välja käristama. Victorine'i väike sõrm surus rahapakki sukas.

„Naljakas,“ ütles ta pikkamisi, „kui mõelda, et ilmas leidub inimesi, kes nii sarnased.“

„Mina pole kunagi arvanud, et keegi võiks sinu nägu olla. Charing Cross; peame ümber istuma.“

Kuna nad maa-aluse raudtee pimedat käiku mööda edasi ruttasid, pistis Victorine oma käe mehe tasku ja varsti lendlesid tema taga mingisugused rebitud paberilipakad, kui ta astus rahvamurrus mehe kannul. Kui mees ometi ei mäletaks, kus see pilt oli välja pandud!

Öösel valvates mõtles Victorine:

„Ükskõik; mina muretsen ainult veel puuduva osa sõidurahast, rohkem ei midagi.“

Kuid omal oli südames nii imelik, nagu oleks ta jala pistnud kõikuva raba servale.

360