hinguvälja, mis tihedalt kaetud paberikottide, banaanikoorte ja ajalehtedega.
„Joome teed ja siis veel kord kiigele,“ ütles Bicket. „Pärast läheme teisele poole puude alla.“
Eemal teisel pool oli palju paare. Päike lähenes pikkamisi silmaringile. Need kaks istusid põõsa all ja vaatlesid tema liikumist. Nõrk tuuleõhk kõigutas ja sahistas kaselehis. Inimeste hääli oli siin vähe kuulda. Siin näisid kõik vaikust otsivat, et oodata pimeduse tulekut. Siin-seal liikus mõni politseinuuskur ja silmitses.
„Rebased!“ ütles Bicket. „Issand! Tahaksin neil kord ninad porri pista!“
Victorine õhkas ja puges mehele lähemale.
Nüüd mängis keegi banjot; kellegi laulev hääl. Läks videvikuks, kuid kusagil tõusis kuu, sest mööda maad ronisid pikad varjud.
Nad rääkisid sosinal. Tundus ülekohtuna häält tõsta, nagu valdaks hiit midagi nõiduslikku. Isegi nende sosinat kuuldus vähe. Kaste langes, kuid nemad ei pannud seda tähele. Käed koos ja palged vastastikku istusid nad üsna vaikselt. Bicketil tärkas mõte. See oli luule – päris luule! Pimedus – omataolise hõbedase helgiga, joobnud laul Span-
358
