Victorine tõmbas meest käisest. „Tahaksin ühegi ringi teha!“
„Hea küll, las käia,“ ütles Bicket. „See ühejalgne seal võib seni minu kasti hoida.“
Nad läksid ringi sisse.
„Hoia mind kõvemini, Tony!“
Bicket kuulas käsku. Midagi ei armastanud ta rohkem; ja pikkamisi hakkasid nende jalad liikuma – siiapoole ja sinnapoole. Nad pääsid vähe edasi, keerlesid ainult ja pidasid takti, ilma et oleksid hoolinud muljest, mis nad avaldasid.
„Sa tantsid päris kenasti, Tony.“
„Sina aga suurepäraselt!“ hingeldas Bicket.
Vaheajal seisid nad lõõtsutades ja pidasid ühejalgset kastihoidjat silmas, siis hakkasid nad uuesti, kuni muusika lõplikult vaikis.
„Tead,“ ütles Victorine, „ka laeval tantsitakse, Tony!“
Bicket pitsitas tema pihta.
„Küllap mina juba selle asja joonde ajan, kuigi peaksin riigipanga puhtaks röövima. Sinu heaks, Vic, teen ma kõik.“
Kuid Victorine naeratas. Tema oligi juba selle asja joonde ajanud.
Väsinult, kuid heas tujus liikus muutunud näojumega läägelt lõhnav rahvahulk üle la-
