Kiiremini, kiiremini – kogu närvikava ja tundmused andunud liikumisele! O-o-o! Oli see küll tundmus nõnda ringi lennata üle ilma! Kiiremini, kiiremini! Aeglasemalt, aeglasemalt! Ja siis jällegi all maapinnal.
„Jumalik, Tony!“
„Sees nii imelik tundmus, kui nii kaugele eemale lendad!“
„Tahaksin katuseni tõusta. Katsume veel kord!“
„Hea küll!“
Nad sõitsid veel kaks korda – pool pallidest saadud kasu! Kuid kes hoolis sellest? Bicket armastas oma naise rõõmust nägu näha. Peale seda visati kuus korda kookospähklaid, ilma et oleks tabatud, kummalegi üks jäätis; siis läksid nad käsikäes paika otsima, kus võiks süüa oma lõunaoodet. See oli silmapilk, mida Bicket kõige rohkem nautis – pärast ingverõlu ja võileibu – suitsetades oma odavat sigaretti, pea naise rüpes, ja vahtides sinisesse taeva. Nõnda tükk aega, kuni naine viimaks end liigutas.
„Lähme tantsu vaatama.“
Aiaga piiratud ja jalgteega ümbritsetud rohuplatsil liikus muusika saatel paar tosinat tantsupaari.
356
