et rahulduda naeruga. Vanemad paarid ronisid pikkamisi mööda – kõhud õieli ja näod punased vilumata jõupingutusest ronimisel. Tüdrukuid ja poisse oli vähe, sest nemad olid juba nõmmes laiali, et seal huvitavamat ajaviidet leida. Rohelisest riidest toolidel või värvitud puust pinkidel istusid sajad inimesed, vaadeldes oma jalgu, nagu loksleksid nende ees merelained. Aegajalt kandsid kolm eeslit, keda tagant aeti, sörkides oma koormat ümber tiigi. Kauplejad pakkusid karjudes oma kaupa. Paksud ja tumedad naised kuulutasid tulevikku. Politseinikud seisid pilkavalt nende läheduses. Keegi mees rääkis ning korjas siis kübaraga raha.
Tony Bicket korraldas oma kasti. Oma agulimurrakus ja meelitaval, pisut kähiseval häälel pakkus ta vahetpidamata oma värvilist õhku. See oli juba midagi! Äri läks nobedasti! Ja aegajalt laskis ta pilgu läbi rahvamurru lennata tiigi äärde, kus Victorine istus riidest toolil silmatorkavana teiste seas – seda teadis ta.
„Ilusad pallid – ilusad pallid! Kuus tükki šilling! Üks suur, madam? Ainult kuus penssi. Näete, kui suur! Ostke, ostke! Võtke üks oma väikesele poisile!“
